Algselt plaanitud kuue päevasest üritusest kujunes meie jaoks vaid kolme päevane O - elamus. Esmaspäevasest Botaanikaaia sprindist loobusime asukoha tõttu, kuna praegu õhtusel tipptunnil ühest Tallinna otsast teise jõuda läbi ummikute on päris närve sööv ettevõtmine. Teisipäevase rattaelementidega kalli o - jooksu oleme juba ammu asendanud enda jaoks lihtsalt tasuta pargijooksuga Tähetorni suusaradadel.
Kolmapäeva õhtul saimegi esimese vahva O - elamuse Tallinna vanalinna sprindijooksult. Korraldajate poolt välja pakutud avatud rada 1 tunnise kontrollajaga valik - O oli igati teretulnud, eriti mulle, kui puudus motivatsioon endast 15 aastat noorematega põhivõistlusel mõõtu võtta. Kindlasti oli mul sama põnev või põnevam veelgi.
Ajaloos tagasi minnes eelmisesse sajandisse, meenub, et just 1 tunnise kontrollajaga valik - O oli minu kõige esimene kokkupuude orienteerumisega. Oli siis selline võistlus nagu Sõpruslinnade O -jooks Iru kaardil. Kuigi ületasin tookord kontrollaja tundides kordi, võtsin ära kõik punktid peale ühe, mis asus soos. Abivahendina kasutasin ainult O -kaarti, suunda määrasin tuule ja päikese järgi ning enne metsa minekut kiirkorras pähe õpitud tingmärgid olid raja lõpuks kõik segi nagu pudru ja kapsad. Aga nüüd reaalsusesse tagasi. Pubirallist otsustasime igaks juhuks loobuda, kuna tundus väga karm võistlus tulema. Pubiralli juhendistki võis lugeda autasustamise kohta, et parimaid mälestatakse Tallinna O - nädala finaali ajal. Õnneks olid kõik meie kallid klubikaaslased võitja võistkonnast järgmisel hommikul elu ja tervise juures ning nii ei pidanud ka neid laupäeval lausvihmas mälestama. Kodasoo neljapäevak pakkus nagu alati loomingulist O - elamust. Oma erialast tulenevalt võiksin pidada end väga loovaks inimeseks, aga Kodasoo kaardi autorid panevad mind selles ikka ja jälle kahtlema. Üritasin eelviimasele ninale soos läheneda algul loovalt, siis mitte loovalt ning siis üldse mitte läheneda ja ära minna viimasesse punkti. Reedesest lühirajast loobusime teadlikult, jättes ruumi linnast välja tungivatele jaanilistele, kes juba lõunaks olid ummistanud kõik suuremad Tallinnast välja viivad teed.
Laupäeval saame tõeliselt vesise O - elamuse Voosel toimunud 100kp jooksul. Kaart, rada, korraldus - kõik oli super. Lakkamatu lausvihm aga suutis rikkuda kogu võistluse. Prillikandjad oleksid võinud üldse hommikul koju jääda. Isegi läätsekandjatel olevat vesi lõpuks läätsede alla tunginud. Alalhoiu instinkt oli nii suur, et viimaste hulgas startides, muutus liikumiskiirus tänu libedaks trambitud metsaalusele pea olematuks. Peale jooksu võttis hulk aega enne, kui külma naha vahelt välja sai. Nii tuligi jaaniõhtu toas teleri ees jalgpalli vaadates veeta.
Postitas Riina.
Pildid Liina Jõgisu pildikogust.
